Patent kuulub ungarlasele Laszlo Jozsef Birole (1899 – 1985), pastapliiatsi leiutajale.

Biro oli ajakirjanik, kelle töö viis sageli trükikotta. Seal pani ta tähele, et rotatsioontrükimasinast väljuv paberileht on peaaegu alati kuiv. Sellest tekkis tal mõte täita sulepea tindiga, mis kuivaks sama kiiresti, nagu kuivab värv trükikojas. Kõigepealt proovis ta oma leiutatud tinti ehtsa sulega kirjutades, kuid kirjasuled osutusid liiga paksuks. Biro pidas nõu oma keemikust vennaga, peale mida vahetasid vennad kirjasule sissekeeratava tina vastu.

1938. aastal patenteeris Laszlo oma leiutise, täiesti uudse eeltäidetud tinaga pliiatsi.  

1943. aastal hakkasid inglased tootma Biro pastakaid sõjaväelendurite jaoks. Selle tindi eelis oli see, et pastaka tina ei lasknud ennast rõhust mõjutada (tänu rõhutaluvusele oli tinal ka selline konsistents, et see ei valgunud laiali), nii et lennu ajal märkmete tegemisel oli see asendamatu.  

Peale sõda sai pastapliiatsist moeasi, loomulikult hakkasid uudistoote vastu huvi tundma ka ameerika ärimehed. USAs pani pastakaäri masstootmisele aluse Milton Reynolds, kes tegelikult kaaperdas Biro idee ja seda täiustas.

Milton Reynoldsi esimene partii pastakaid Reynolds Rocket paisati müüki New Yorgi Gimbels'I kaupluses. Ühe pastaka hind oli 12,5 dollarit. Tung ennenägematule uudistootele oli nii suur, et sekkuma pidi politsei. Paari tunniga oli müüdud kogu partii – 10 000 uudispliiatsit.  

1953. aastal lihtsustas prantslane Marcel Bich pastaka konstruktsiooni, millega saavutati ka tootmise ja toote enda odavnemine. Prantsuse firma tootis pastapliiatseid firma BIC CRISTAL nime all. 1960. aastal maksid BIC pastakad Ameerikas 29-69 senti.  

On asju, mis ajas peaaegu ei muutu. Üks selliseid on pastapliiats.     

Kirjandus: V. Bogdanov Tavaliste asjade entsüklopeedia / Ajakiri Nauka i žizn 2010